Tere tulemast paika, mis on koduks minu kui inimese ja maailma vahelisele keerulisele ja sügavale suhtele. Nagu paljudele meist, on ka minu jaoks suhted tavaliselt isiklikud ning need ei ole avalikuks jagamiseks. Kõrvalvaataja jaoks on need aga huvi tekitavad ning tihti põnevad. Me kõik vajame kerget draamat oma ellu, kas pole?

Ma olen nüüd hobikorras “pildistanud” ja “filminud” teadmatu arv aastaid, kus ajajoon ja määratlus on hägused. Kolma, aastat, viis aastat, kaheksa aastat. Kuhugi on jäänud algus, kuhugi on jäänud arenguperiood ning aastaid iseseisvat õppimist. Selle sisse on jäänud korduvaid läbipõlemisi, palju magamata öid ning liialt palju arvuti taga viibimist. Mõne aasta pärast saab sellest kõigest mitteametlikult 10 aastat ning ma ei ole endale jätkuvalt avalikult fotograafi ega videograafi nime võtnud. Mul puudub selles valkonnas otsene töökogemus, ma ei ole kumbagi ametina õppinud ning ma ei paku antud valdkonnas teenust. Ma ei ole suunamudija ega meediaguru. Ma ei postita enda fotosid sotsiaalmeediasse ega fotolehtedele.

Miks asjad on läinud nii, ma ei oska öelda. Minu suhe pildistamise ja filmimisega on dünaamiline ning ma ei ole spetsialiseerunud ühelegi valdkonnale. Ma jääduvstan seda, mida ma näen ning see on pidevas muutuses nagu elugi. Mind juhivad asjad, mis on mu jaoks olulisemad kui edukus – valgus, mustrid, peegeldused, helid, värvid, tühjus, loodus, betoon, keskkond, inuatsioon… Kas see on õige või vale, ma ei tea. Aga elu on näidanud, et sellega võitlemine on asjatu vaev. Fotod ja videod mida ma jagan, sünnivad teadmatuse ning avastamise kombinatsioonist, mille vormivalamiseks on pikk tehniline protsess, mis koosneb paljudest erinevatest etappidest.